Lõikas nagu noaga Kui päriselt mõistsin Iseenese loaga Oma südamest üle sõitsin. Rääkis valesid mulle mu suu Veenas ja keelitas Alati keegi muu Mu mõistust meelitas

Kas usaldad elu? Küsisin endalt, Ümber argipäeva melu. Kas usud, mis kuuled Kui vaikus su sees Mis sositavad huuled kui paksud müürid su ees. Kas usud, mida näed kui silmad on kinni? Kas elad enda… 

See on okei, et mõni päev päike on pilve taga, et üles tõusta hästi ei taha. See on okei, et kogu maailma raskus justkui Sinu õlule pandud on. On okei, et puudub vastus, miks üksindus… 

Veel silgata kui väikene plika, heinapallide vahel ja aasal. Süda muredest üleni vaba, liblikaid kutsudes endaga kaasa. Jälgida pilvi, mis üleval taevas,  kodukiigel, kuhu hästi veel passid.  Näha ennast seal pilvelaevas, ümber väikesed valged kassid.… 

Õrn ja valge Inglisulg lebas rannas maas. Sama meri, sama vaikus minu ümber taas. Sulekese puhus siia maru tormituul. Samal ajal mina ise eksind olin kuul. Mida soovib öelda mulle kaunis Inglitiib? Minu mõtted tormised … 

Sambla sisse astus jalg, nõnda pehme pinnas. Astume nii õla kõrval õlg, käpik sul, mul kinnas. Vaata sinna männi taha, seal on teine mänd. Kleepun nagu männivaha sinu külge, Till the end!

Enesekindlust sõnadesse panna polegi nii lihtne. Ole ehtne! Selg sirgu, pea püsti, Julge! Sind ei murra tormituuled, kuuled! Armasta ja vihka ka kui vaja. Sajab pisaraid ikka peale valu, see on elu! Ilus oled nii… 

Merekarpide keskel ja liivaluidete vahel, suund sihita käed taskus, sel mehel. Kõndis ning mõtteist vabaks ta soovis, eemal lainetes üks kalapaat triivis. Tundus, et sel päeval, sel hetkel seal rannas, keegi ei leidnudki ennast.