Mesimummu sumin ja kellukate kaja
kostus kõrvu eemalt ja täitis terve maja.
Sind oodand olin kaua
ja katnud sulle laua.
Ei kindel võinud olla,
kas tahadki sa enam tulla.
Aeg ootajal on liiga pikk
ja kätte oli saabund videvik.
Ka vaikind oli mesimumu jutt
ja lõppend metslinnukeste rutt.
Nii üksisilmi piidlesin ma väravat
kui märkasin su seljas kuud nii säravat.
Su sammust aimata võis väsimust,
a mina juba kangutasin majaust.
Su poole rõõmust silkasin
ja sa mind veidi pilkasid.
Mis teha võin ma sinna, et süda ainult sulle,
teeb rinnus hoogsalt kukerpalle.
Ei olnud tee sul pikalt tulla
ja vabalt võib ka nii see olla,
et peale oli tulnud uni hea
ja kellukate vahel minu pea
Sind enda juurde soovis
ja reaalsusest nii välja püüda proovis.